Eesti vajab valimiste ülempiiri

Kui kehtestada valimiste ülempiir, võib sellest tulla palju kasu.

 

Praegu kehtib Eestis riigikogu valimistel alampiir. Need erakonnad, kelle häältesaak jääb alla viie protsendi, riigikogusse valituks ei osutu. Miks aga ei või riigikogus olla üks, kaks, kolm või neli ühe erakonna esindajat, kes on sinna valitud?

 

Kas on kuskil maailmas olnud olukord, kus ühe erakonna ainus esindaja esinduskogus on suutnud demokraatliku süsteemi ainuisikuliselt tuksi keerata? Mulle ei meenu. Küll aga on ridamisi näiteid tuua sellest, kui enamuse esinduskogust hõivanud poliitiline jõud on suutnud riigi ja ka maailma tuksi keerata. Piisab, kui meenutada kahe suurjõu viimast madinat Euroopas. Kuidas need riigid «ära pöörasid»? Kindlasti mitte ühe poliitilise jõu ainuesindaja sattumise tulemusena esinduskogusse. Pigem ikkagi enamuse hõivamine, kas siis rahumeelselt või vägivaldselt esinduskogus. Seega on oht demokraatiale pigem siiski esinduskogu «ainutarkus», kus ainsana võimul olev poliitiline jõud «keelab, käsib, poob ja laseb».

 

Eestis pole viimase kolmekümne aasta jooksul õnneks olnud kordagi valitsust, mis demokraatliku valimise tulemusena oleks moodustunud ainult ühe erakonna esindajatest. Ilmselgelt on see ka tagasi hoidnud suuremad lollused, mis muidu oleks ehk riigi korralikult upakile löönud. Lollusi on tehtud küll ja tehakse arvatavasti ka edaspidi. Kuid fataalseid siiani siiski mitte.

 

Võib üsna kindlalt väita, et kui valitsus on moodustunud mitme erakonna poolt, siis on see hea riigi tervisele. Pidurdab ekstreemsustesse langemist. Kuid mis võib kasu tulla valimiste ülempiirist?

 

Esiteks demokraatia laienemine. Koos valimiste ülempiiri kehtestamisega tuleks kaotada valimiste alampiir. Nagu ennist mainisin, ei suuda ühe erakonna ainusaadik riigikogus võimu usurpeerida. Järelikult ei ole mitte mingisugust takistust tarvis (nagu hetkel on), et nad ei võiks osaleda riigikogu töös. Seal oleks esindatud palju suurem hulk erakondi koos oma mõtetega Eesti elu paremaks tegemiseks.

 

Vaikivad saadikud kaoksid. Praegu kasutame valimissüsteemi, mis toob riigikokku vaikivad saadikud. Saadikud, kelle maksimaalne ülesanne ongi õigel ajal punast või rohelist nuppu vajutada, kuid kelle olemasolust me ei tea mitte midagi. Säärased saadikud esindavad tavaliselt erakondi, millel on suur hulk saadikutoole. Kuna nn sabassörkijad ülempiiri kehtestamisel kaoksid, tekib ka elav arutelu seaduste üle. Igaüks tahab silma paista ning oma valijale nähtav olla. Oma olemasolu õigustada. Poliitiline arutelu elavneks märkimisväärselt.

 

Praegu kehtiva kompensatsioonimandaadisüsteemi võiks pöörata aga tagurpidi: üle maksimumkünnise saanud erakondade mandaadid jagada vähem hääli saanud erakondade vahel.

 

Kuid kui suur hulk ühe erakonna saadikuid peaks olema see maksimaalne arv, mis riigikokku mahuks? Säilitades riigikogu liikmete arvu 101, võiks ühe erakonna maksimaalne saadikute hulk olla 27. See tagaks, et ka kahe erakonnaga saab moodustada toimiva valitsuse. Näiteks kui kaks erakonda on saanud mõlemad maksimaalse saadikukohtade arvu, siis omavahel kombineerides oleks neil 54 saadikukohta valitsust toetamas.