„Tal puudub kindel elu- ja töökoht“.
Tuleb tuttav ette? Vanemale põlvkonnale peaks säärane väljend olema mõistetav. Säärase lausega iseloomustati Nõukogude võimule ebasobilikku kontingenti. Hõlpelu soovija. Või kuidas see oligi…
Eesti pidavat olema ääretult ülereguleeritud ja paljude seaduste-määrustega õnnistatud riik. Igal aastal koostatakse üha uusi ja uusi. Kõik ikka selleks, et elu maarjamaal paremaks läheks.
Kuid seadusi on erinevaid. Mõned reguleerivad liiklust, teised hariduse andmist. On häid ja halbu seadusi, eks see sõltu kõik meie endi isiklikest seisukohtadest ja sellest, kuidas seadus on välja kujunenud. Mõnikord taheti seadust luues parimat aga välja kukkus halvemini kui tavaliselt. Mõningad seadused annavad õigusi juurde, teised jällegi kitsendavad õigusi… Eks see kõik peabki üldjoontes niimoodi olema ja on riigi normaalseks toimimises vajalik.
Tähele tuleb aga panna, et kõik seadused peavad olema vastavuses põhiseadusele.
Viimase paari aasta jooksul on riigikogu vastu võtnud erinevaid rahvastikuregistri seaduse muutmise ja täpsustamise seadusi. Seda kõike selleks, et oleks võimalikult täpselt teada kodanike andmed. Tore, et riik teab inimeste täpset elukohta ja saab seeläbi ehk ka vihjeid musta üüriraha maksmise kohta ning oskab ehk paremini prognoosida politsei, päästeteenistuse ja ühistranspordi vajadust elanikele.
Kuid igal mündil on kaks poolt.
Suures täpsustamise tuhinas on juhtunud (kas tahtlikult või tahtmatult), et oma põhiseadusliku õiguse osaleda riigikogu valimistel on kaotanud ca 15 000 (viisteisttuhat, Siseministeeriumi vastus 12.03.19, Riigikohtu andmeil 12 500) Eesti Vabariigi kodanikku. Tuleb ära märkida, et põhiseaduse kohaselt ei ole täisealisel kodanikul valimisõigust kahel juhul: 1 – ta on tunnistatud teovõimetuks; 2 – ta kannab kriminaalkaristust kinnipidamisasutuses (selle punkti vastu protesteerivad kinnipeetavad, kuna Euroopa arvab teisiti aga hetkel ma sellele ei keskendu). Miks siis? Olen aru saanud, et kodanikult nõutakse elukoha olemasolu ja sellest teada andmist riigile. Varasemalt sai isik osaleda valimistel, kui tema elukoht oli märgitud rahvastikuregistris kohaliku omavalitsuse täpsusega. Valida sai ta ikka sellesama omavalituse järgi kas kohalikku volikogu- või riigikogu liikmeid. Nüüd aga on tarvis valimistel osalemiseks (hääletamiseks) riigile teada anda oma täpne elukoht.
Asja natuke süüvides jõuan järeldusele, et valimisõigus on seatud otseses seosesse isiku (perekonna) varandusliku seisusega. Onju iga kinnisvara käsutamine seotud finantsilise võimekusega: kui omada maja/korterit, siis on tarvis maksta ka maamaksu, erinevad kommunaalteenused vajavad tasumist. Samuti on tarvis tasuda üürikorteri või -maja eest. Teenindada laenu.
Nüüd aga on jõutud tulemini, et kui inimene, kes ei saa endale püsivat elukohta lubada siis on riik kaotanud ära ka tema õiguse valida riigikogu! Kusjuures ei omagi tähtsust, kas see isik elab tänaval või käib külakorda (näiteks linna piires) oma kaasavaraga sõprade-tuttavate-sugulaste juures elamas. Püsiv elukoht ju puudub.
Irooniliseks muudab kogu loo aga tõsiasi, et Eesti Vabariigi kodanikud, kes elavad teisel pool piiri ja on sellest Eesti riigile teada andnud, saavad osaleda valijana valimistel! Ja siinjuures ei oma tähtsust kas tal on oma asukohariigis püsiv elukoht või rändab mööda tänavaid või tuttavaid.
Retooriline küsimus: „Kas sellist Eestit me tahtsimegi?“.
Ajalootundidest meenub, et valimisõigus polegi niisama siia-sinna jagatav hüve. Läbi ajaloo on seda õigust laiendatud. Kunagi olla saanud valida ainult need, kes olid härrad, mingil ajal anti õigus valida ka taluperemeestele ja majaomanikele. Hiljem lisandusid riburada pidi ka teised ühiskonnakihid. Ka naised. Hetkel jääb mulje, et oleme riigina asunud kitsendama põhiseaduse vastaselt valimisõigust. Täna ei saa valida need, kes (misiganes põhjusel) ei saa teada anda oma elukohta. Kas järgmistel valimistel võetakse valimisõigus ära neil, kel pole kinnisvara hinge taga? Seejärel neil, kel on kinnisvara laenutagatiseks?
Ma pole ise järgnevat katset teinud, kuna see on minu seisukohtade vastuolus, kuid väidetavalt pidavat konna asetamine keevasse vette esile kutsuma konna kohese katse veest pääseda. Kui aga panna konn külma vette ning vett aeglaselt kuumutama hakata, pidavat konn lõpuks ära keedetud saama ilma katseta ennast päästa. Millal täpselt muutub vesi liialt kuumaks konnale elutegevuse jätkamiseks ning konnal on end veel võimalik päästa, on raske määrata.
Sarnaselt tekib küsimus, et millal täpselt muudeti/muudetakse või siis tõlgendatakse seadusi selliselt, et kodanikelt võetakse valimisõigus, õigus kodakondsusele, õigus elule, õigus heale nimele ja eneseteostusele, õigus vabadusele, õigus isikupuutumatusele….
Nagu viimase aja uudistest kuulda on, siis vähemalt õigust kodakondsusele tõlgendatakse äärmiselt valikuliselt. Mõnele kodanikule antakse kodakondsust kahe aasta kaupa. Nüüd on lisandunud ka õigus riigikogu valida ainult teatud osale kodanikest.
Millal on see moment, mil saab ümber pöörata jaburad seadused/määrused/tõlgendused ning jätkata inimeste põhiõiguste tagamise vastavalt põhiseadusele ja riik ei jääks rahvusvaheliselt naerualuseks?