NII NAGU sajandeid tagasi viisid alamad keisrile või kuningale kirju oma raskest olukorrast ja soovisid, et kõrgeausus olukorda parandaks, nii peab tänapäeval päästeametnik igal aastal mitu korda Tallinna minema ja mäe otsas riigi valitsejatele oma kehva olukorda meelde tuletama. Sel sügisel järjekordselt täna, 29. septembril, just riigieelarve riigikogule üleandmise ajal. Noh et rahvaesindajad ikka mäletaks, et nad on andnud päästjatele lubaduse tõsta nende sissetuleku tasemeni, mis enam otseselt ei nõua paralleelselt teise ameti pidamist.
MÕNIKORD, kui kuningas või keiser ei olnud heas tujus, lasi ta alamatele nende näidatud ülbuse, kõrgeaususe ees hädaldamise eest ihunuhtlust anda. Päästeametnikel usutavasti nii halvasti ei lähe, et nad Toompealt ihunuhtlusega minema saadetakse. Kuid mine tea, mõni üliagar ülemus võib oma komandos siiski peapesu teha.
Reaalsus teeb ärevaks: riigireformi (tänapäeval nimetatakse kärpeid nii) eesmärgil asutakse jälle ametnike arvu koomale tõmbama ning ametnike nimetuse alla kuuluvad ka päästjad. Minu enda sügav veendumus on, et kui riigis midagi üldse reformima hakata, siis esmalt tuleb üle parda heita mõttetu bürokraatia ja võtta asjaajamises suund inimese probleemide lahendamisele. Siis kaob ka ballastiks olev ametkond ilma suuremate valudeta. See aga vabastab hulga palgaraha, mis praegu kulub jaburustega tegelemiseks. See on muidugi hoopis teine teema.
Oskar Luts on oma mälestustes kirjeldanud olukorda külakooliõpingute ajal. Ametnik tuli kooliõpetajat ja tema tööd inspekteerima, kuid sattus päevale, mil õpetajat ei olnudki ei klassi ees ega koolimajas. Otsimise peale selgus, et too on hõivatud hoopistükkis seatapmisega.
Jah, tol ajal oli täiesti normaalne, et siga tapeti kodus. Eks ka koolihärral olnud tarvis enese ja oma pereliikmete kõht täita. Samas oli tol kaugel ajal üsna selge, et vaimutoidu kõrvase kasvatab vähemasti maal iga selleks vähegi võimeline isik ise. Nii toimis ka kooliõpetaja. Tema palgaraha kulus nende asjade peale, mida ise kasvatada ei saanud ja mis tuli hankida kaubandusvõrgust. Muidugi oli ja on seniajani kombeks igapäevastest talitustest üle jäävat raha koguda ootamatuteks väljaminekuteks sukasäärde või padjapüüri.
KUID KAS TÄNAPÄEVAL oleks mingilgi moel aktsepteeritav, et näiteks päästekomando hoone taha on rajatud aiamaa ning sealsamas kõrval on põrsaste aedik ja lehmalaut? Kujutleme olukorda, et päästjad rohivad väljakutsete vahepeal porgandipeenart ja veavad lehma tagant sõnnikut ära ning siis kihutavad tulekahju kustutama, lüpsik veel põhimõtteliselt näpu otsas. Ja kui tuli on kustutatud, teeb vahetuse vanem õnnetuseohvrile ahvatleva pakkumise: «Näen, et teie talvevarud hävisid tules. Heale koostööpartnerile pakume kartuli ja kapsa ostmisel poole võrra allahindlust.»
SÄÄRANE JABURUS on ju mõeldamatu. Miks siis ei tagata päästjatele töötasu, mis vastab nende panusele ühiskonnas?
Jah, raha on alati vähe. Jah, alati tuleb kulusid kokku tõmmata. Arusaadav. Kuid õnnetus ei hüüa tulles. Mõnikord ta lausa karjub. Riiki ei ole võimalik hallata ainult kulude ja tulude tabeliga. Riigi kohalolu tunnuseid peab tajuma kogu riigi territooriumil.
Üks säärane tunnus on päästevõime. Siit ja säält maanurgast riigi funktsioonide koondamine suunab ka elanikke mujale. Lõppkokkuvõttes ei oska keegi öelda, mis juhtus esimesena: kas lahkus riik või lahkusid inimesed?
PÄÄSTEAMET ON usaldusväärsuse poolest Eestis alati kõrgel kohal olnud. Põhjus on ju lihtne: selle ametkonna käest saab abi, kui on juhtunud õnnetus. Ja kahjuks juhtub õnnetusi inimestega ikka.
Kuid ka päästjad vajavad asutust, keda usaldada. Kahjuks on neil valikus ainult üks institutsioon ja see on riigikogu. Riigikogu paraku on oma usaldusväärsuskrediidi igapidi maha mänginud. Liiga tihti on kuuldud lubadusi, mis annavad lootust paremateks tingimusteks. Ja aeg on näidanud, et lubadusteks on need ka jäänud. Ehk on aga sel aastal teisiti ning märgukirja Toompeale viimist saadab edu.