Seaduslikud vargad

Minu vanaisa on olnud Nõukogude Liidus vangilaagris. Mitte et ta kangesti oleks sinna minna tahtnud, aga talle määrati ebaõiglaselt karistus. Hiljem ta rehabiliteeriti, kuid vanglas veedetud aastaid ta muidugi tagasi ei saanud. Oma vanglajuttudest, mida ta väga rääkida ei tahtnudki, on ta minu teadvusse kinnitanud väljendi «seaduslik varas».

Kui seda väljendit esimest korda kuulsin, olin liiga väike, et mõista, mida sellega edasi antakse – isegi kui vanaisa selle tol korral lahti seletas. See tundus lihtsalt nii uskumatu ja ilmvõimatu. Lühidalt on «seaduslik varas» kriminaalide subkultuuris eksisteeriv staatus, mis annab selle kandjale teistest rohkem õigusi, kuid paneb ka kohustuse järgida mõttelist koodeksit. Samuti on võimalik, et seaduslik varas lahendab kriminaalide omavahelisi tülisid ja mõistab nende vahel kohut.

Hilisemas elus, oma töö- ja teenistusaja jooksul, olen selle Venemaa vangilaagrite subkultuuri osadega kokku puutunud. Õnneks on selle subkultuuri elemente Eesti vanglates üha vähem. On tehtud tohutuid pingutusi, et see Eesti kinnipidamisasutustest välja rookida. Ja selle üle tuleb head meelt tunda. Kuid siis loed uudiseid ja pilt puruneb tuhandeks killuks.

Erinevates riigi rahastatavates asutustes korraldatakse aasta-aastalt aina uusi koolitusi ja infopäevi korruptsiooni ja huvide konflikti äratundmise kohta. Osalejatelt võetakse allkirju, et nad on kuulnud või lugenud materjale, mis selgitavad üksipulgi lahti, mida tohib ja mida ei tohi tööl olles teha. Samuti mida teha, kui näed kolleegi käitumises korruptsioonile viitavaid elemente.

Kahjuks on tunne, et reaalelus kehtib vanasõna «Suured vargad istuvad tõllas, väikesed ripuvad võllas». Kuidas muidu seletada olukorda, et üha enam avaldatakse kohtu otsusega õigusemõistmisest kõrvale jäävate inimeste nimesid, sest neil on tervis nii halb, et ei võimalda kohtu all olemist? Tavaliselt on sellised vastutusest vabastatud inimesed kahtlustatavad suurte summade väärkasutamises. Kusjuures koos otsusega isik kohtumõistmise alt kõrvaldada kompenseeritakse talle advokaadikulu.

Tahtmatult tuleb meelde lugu (loodan siiralt, et see on siiski naljalugu), kuidas üks invaliid pidi füüsilise puude tõestamiseks teatud aja tagant käima komisjonile näitamas, et tal jalg pole tagasi kasvanud. Päriselus käivadki paljud raskelt haiged inimesed ennast komisjonile näitamas, et nad ei ole vahepeal ravimatust haigusest tervenenud. Seda selleks, et jääda riigi abi saajate nimekirja.

Kuid miks ei kutsuta aeg-ajalt kohtu ette tervisliku seisundi kohta aru andma korruptsioonis kahtlustatavaid? Las kohus teeb iga aasta tagant kindlaks, kas isik on võimeline kohtu all olema. Samuti tuleks seadusse sisse kirjutada, et ravimatult haige olemise ajal lükkub edasi uuritava juhtumi aegumistähtaeg.

Ühiskonna sääraseid tendentsid, kui kahtlusalune ei saa süüdi ega õigeks mõistvat otsust, näitavad, et korruptsiooni kiputakse kõige kõrgemal tasemel rehabiliteerima. Kuidas muidu tõlgendada nende isikute figureerimist avalikes positsioonides ja avalikel üritustel? Näiteks presidendi vastuvõtul?

Jah, on täiesti reaalne võimalus, et kahtlustatav ongi süütu. Pole midagi korda saatnud, vaid lihtsalt saatuse hammasrataste vahele jäänud. Seda enam peaks see inimene olema ise huvitatud oma nime puhtaks pesemisest, mitte jääma elu lõpuni ühiskonna silmis kahtlustatavaks. Paraku jäädakse pärast kohtult tervislikel põhjustel vabastuse saamist läbipaistmatuks prillikiviks, mis annab küll vabaduse, kuid millega kaasneb halb lõhn.

Haridus- ja teadusministeeriumis toimuvast anti ka mulle märku peaaegu poolteist aastat tagasi. Kuid et jutt jõudis minuni kolmanda isiku kaudu, ei olnud suurt miskit ette võtta. Asi võis ju olla mõne inimese isiklikes probleemides, mistõttu anti edasi väärat infot.

Kui ajakirjanduses ilmus ­uudis ministeeriumi auto ja autojuhi väärkasutamisest, meenus vanaisa räägitud lugu seaduslikest varastest. Auto kasutamist õigustatakse, et selle pealt on makstud erisoodustusmaksu. Kahjuks ei ole selgunud, kes seda maksis. Pole ju sisulist vahet, kas ministeeriumil oli see maks makstud või maksmata. Õigustus oleks see siis, kui selle maksu on maksnud minister omast taskust. Samuti võib analooge leida vanaisa selgitustest ning peaministri õigustustest ja kohtumõistmisest oma ministrite üle. Kohtumõistmise nüanssi on ta juba pikalt praktiseerinud, jättes pealtvaatajad arusaamatusse – kuidas see kõik võimalik on. Aga paralleelses õiguslikus ruumis ongi.

Üllatusena tuli reedel teade, et haridus- ja teadusminister astub tagasi. Minister tunnistas, et on teinud vigu, ning võttis vastutuse. See on samm, mille eest avaldan Mailis Repsile tunnustust.

Usutavasti vaatavad selle loo taustal paljud inimesed ja ametkonnad üle oma vara ja raha kasutamise. Sääraseid raputusi on ühiskonnale tarvis. Sest paljud juhtumid on nagu lumepallid, mis saavad alguse piiripealsetest seikadest, kuid ajapikku muutuvad igapäevaseks normaalsuseks. Ühel hetkel ei kujuta ametiasutusest keegi ettegi, et teisiti oleks mõeldav. Samas võib siis olla pöördumatult hilja. Praegu jääb õhku küsimus, kas ja millal minister oleks ise aru saanud, et säärane käitumismuster ei ole ühiskonnas aktsepteeritav.

Eesti väärib paremat kui korrumpeerunud või korruptsioonikahtlusega ministrid. Eesti tulevik ei tohi olla nii tume, kui see praegu paistab. Riigi juhid peavad näitama eeskuju kogu riigile. Nad peavad käituma kõrgeimate moraalsete mallide kohaselt, sest kogu ülejäänud riik joondub nende järgi. Kui tema võib, miks siis mina ei või?